Imeline kandleviis
ja kirsiõites kevade.
Raugematu päiksekiir
ja pääsulinnud pesadel.
Amme jõel ja kallastel
näen vesiveskil hõbekuud.
Rohulibled varvastel
käin jalutamas koidikul.
Jääd igaveseks meelde
nagu esimene pühadekaart.
Kui taas asun teele,
siis igalt võõralt maalt
saadan armastuse
sulle, Palamuse.
Jääme kohtumiseni,
jääme peatse nägemiseni.
Jutustuste õigekeel
ja mälestuste kaine meel.
Rohu hingerahule
ma leian pühas embuses.
Tuule rüpes hiiepuud
on juurdunud mu südames.
Tunne, mis nii kindel, truu,
ei kao mu laulu sõnadest.
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
Kui luuletus meeldis, siis hääleta siin:
