Püha vesi

Sa voolad kõigist läbi ja mina elan sinust,
ent me pole koos, ei saa iial üheks loodud.

Kes sind kogu hingest tahab, loobuma peab himust,
oled metsik vaba hing, üksiolemisse poodud.

On raske mitte lasta, sul südamesse sõuda,
kui võtad vastu igaühe, kes sul astub ligi.

Ja sa ei oska mitte miskit vastutasuks nõuda,
pesed musta valgeks, viid pisarad ja higi.

Su maagiline lihtsus minu külge põimus,
ehkki ma ei kiida, et igaüks sind saama peaks.

Sind igavesti armastan ja see on minu õigus,
kas ise üldse mõistad kui palju halba muudad heaks?

Püha vulin, samblatutsud, salastatud vaikus.
Hõbepaju tasa õõtsub, kaob silmapiirilt maht.

Igal aastaajal oled vaikne pühapaik, kus
kõrkjamerre varjub jõe hallpruunvalge vaht.