Rüno saar

Keset kevadist õierikkust

ja lõhnade külluslikkust

tuul veevälja kõigutas

ja laineharju vahutas.

Mereteel saarele Rüno

vahustel lainetel ulpis,

ja sõitjaid üles-alla loopis

kiirkatamaraan Rüno.

Siinilmas kõik kord lõpeb,

nii ka piinarikas meresõit,

ilma kaotusteta lõppes,

ka mandrinaiste laevasõit.

Nad saareõhku ahmides

maismaa poole sõitsid,

merest kaugemale jõudes,

metsade kaitsvust tundsid.

Saarel laiutas õhtuvaikus,

ainult linnulaulu kaikus.

Õhtupäikse kiirte võlu

leevendas õõtsumismõju.

Suitsuvorst ja valge vein

olid triol õhtusöögiks

Ruhnumaja köögis,

selles Oti disainköögis.

Saare ööd valged ja vaiksed.

Hommikud linnulaulused.

Ainult möödujate „tered“

töötegijaid kõnetasid.

Mandrinaiste töökus saarel

ei jäänd märkamata meestel.

Kiidusõnu ütles Vitali,

see, Mandrilgi tuntud, Vitali!

Ei, ainult tööd nad vihtunud!

Mererannas nad uitasid,

soojal liival lamesklesid.

ja laintelaulu kuulasid.

Limo rannaliivad laulsid,

ja männiladvadki laulsid.

Igal männil oma kuju,

nii kuidas loojal oli tuju!

Kuunsi nina päikseloojang

ja merelt peegelduv loojang!

Nähtus ju igapäevane,

aga alati erakordne!

Ammutasime endisse

päikeseloojangu värve,

lõhnu värskeid kevadisi

tänu oma meeltele.

Igaüks meist erinevalt:

teadlikustamise võimest

tunnetas objektiivsust

ja ka subjektiivsust.

Nõnda saime elamusi

igaüks meist erinevalt:

põhjuslikkuse, ruumi

ja aja piiride sees.

(I.C.Puri)

Foto: Tuulelaevad