Keegi justkui korraks käis
ja jättis minnes ukse lahti,
tagasi ei tulla olnud enam
temal tahtmist ega mahti.
Aken ise ennast avas
lahkujat niiväga siiski ootas,
ahi vaikselt kambris magas
julges soojust taga loota.
Lagi ägises ja ohkas
järjest madalamaks vajus,
katus tuules järgi andis
rauges jõud tal sügisrajus.
Vanad seinad igatsesid
peremehe hoidvat kätt,
põranda all hiirtepesad –
see justkui lõplik jumalagajätt …
Aga ümber talumaja
loodus vohas omasoodu,
lillenupud taeva poole
õunapuude rasked oksad
vajund’ kurvalt kooldu.
Sauna taga ojavulin
kergelt kõrvu paitab,
aga kus on inimene
kes sooviks tule läita?
Metsa süles vana maja
mõtiskledes seisab,
et kord keegi jälle tuleks
ja tema lihtsast olemisest
siirast rõõmu leiaks.
