Sammeldunud sammastikku vastu ehataevast,
sisse minna täiskuu-ööde arbumise vaevas.
Pidi lõppematut sihti, mööda kraavipervi,
alla hõbeketta kuma udus uitvaid servi.
Tinakarva valgusläikes järves tähti tukub,
kevadvete verepuskar kobrutades kukub.
Väluvaibalt valguslaike varastavad varjud,
tuikav vaikus hääletumalt kõrvad kurdiks karjub.
Pimedusevägi teele metsamustast kaldub,
lillemällu surub jalge unepehmeid taldu.
Kooljapuude kõdukääpaid puhkab kännurägas,
tüütuid tonte võsa varjus hämaruses ägab.
Värihõngu õhuhauast külmast hõljub alla,
õõvastavat nümfinaeru huulilt pääseb valla.
