Tüüpiline Ida-Saksa keel
„Ära rebi seda nagu mingit lääne pakki!“ Selle lihtsa lause abil saaks Saksamaa ilmselt pooleks jaotada: ühed noogutaksid seda kuuldes mõistavalt, teiste ilme väljendaks aga arusaamatust. Midagi sellist kogesin ma ise kunagi ülikooli ajal – tol korral käis jutt ühest halastamatult lahti rebitavast küpsisepakist. Minu sõbrad, kes olid kasvanud üles Saksamaa lääneosas läänesakslastest vanematega peres, ei saanud sellest hüüatusest tuhkagi aru, kuna niisugust võrdlust kasutatakse üksnes Ida-Saksamaal.
See pärineb ajast, kui Saksamaa oli jagatud kaheks ja idasakslastel oli peaaegu võimatu läände reisida. Küll aga saadeti piiri tagant ida poole postipakke. Neid saatsid sugulased, kes olid pärast teist maailmasõda jäänud Lääne-Saksamaale. Pakkides leidus igasugust träni, mis tegi sinust kooli peal tõelise kunni. Enamasti saadeti tarbekaupa, näiteks lääne kohvi, närimiskummi, šokolaadi ja lahedaid laia säärega pükse, millele lisas väärtust asjaolu, et kogu see kraam oli pärit praktiliselt kättesaamatust piirkonnast. Seetõttu mindi alati ülimalt elevile, kui postiljon paki tõi, ja mõistagi jagus samasugust entusiasmi ka paki avamiseks. Vaat niisugune lugu seostub selle ütlusega, mis pärast riigi ühendamist oleks pidanud käibelt kaduma. Aga ei, see jäi üldkeelde alles ning leidis koha ka minu põlvkonnakaaslaste kõnepruugis, kuigi sündisime pärast riigi taasühendamist ja pole kunagi ühtegi „lääne pakki“ saanud.
Erinevad sõnad – sama tähendus?
Eelnev lause ei ole sugugi ainus keeleline ilming, mis tänapäeva Saksamaa ida- ja lääneosa eristab. Näiteks kõik idaosas üles kasvanud lapsed teavad, mida tähendab Polylux (tuleneb tootjafirma nimest, ’grafoprojektor’). Lääneosas tabaksid sind aga taas arusaamatud pilgud. Nimelt, läänes öeldakse grafoprojektori kohta Overheadprojektor (tuleneb ingliskeelsest sõnast overhead projector).
Kui rääkida aga kellaajast, siis idaks ja lääneks jaotamine mööda kunagist sisepiiri nii täpselt enam võimalik ei ole. Näiteks kui keegi Schwerinis vaatab, et kell on 10.15, ütleb ta, et kell on Viertel Elf (’veerand üksteist’). Ja kui kell näitab 10.45, ütleb ta, et kell on Dreiviertel Elf (’kolmveerand üksteist’). Ent temalt aega küsinud Kölni elanik hakkaks sellist vastust kuuldes mõtlema, kas kell on viisteist minutit kümme läbi (Viertel nach Zehn) või viisteist minutit üksteist läbi (Viertel nach Elf). Seevastu Baierimaalt pärit eakas daam saaks sellest suurepäraselt aru. Kellaaja ütlemise puhul kulgeb eraldusjoon pigem teatud geograafilisi piirkondi mööda, mitte mööda kunagist Ida- ja Lääne-Saksamaa piiri. Samas tuleb tunnistada, et ka siin on ida ja lääne vahel erinevus. Aja jooksul on lõunapoolsetes piirkondades hakanud domineerima läänes levinud versioon, vähemalt noorema põlvkonna seas. Seevastu endisel Ida-Saksamaa alal ollakse jäänud truuks kunagisele kellaaja ütlemise viisile.
Lisaks murretele, mis jagavad niikuinii Saksamaa paljudeks väikesteks piirkondadeks, on igapäevasesse keelekasutusesse püsima jäänud ka hulk Saksa Demokraatliku Vabariigi ajast pärit sõnu, mida kasutatakse tänapäevalgi eelkõige ida pool. Suur osa neist sõnadest on nõukogude või vene päritolu.
Siinkohal heidame pilgu ühele väga saksapärasele nähtusele – aiamaadele. Neid on igas Saksamaa linnas ja peaaegu alati on krundile ehitatud ka majake või suvila. Paljudes suvilates on väike, kuid funktsionaalne köök, magamistuba ja tilluke vannituba. Ida-Saksamaal nimetataks neid hooneid Datsche’ks (tuleb venekeelsest sõnast дача ’suvila’), läänes Wochenendhaus’iks (’nädalavahetuse maja’) või Gartenhaus’iks (’aiamaja’).
Paneme need sõnad konteksti. Datsche’s telerit vaadates meeldib inimestele kiruda Reklame’sid, milles näidatakse liiga palju Plaste’st valmistatud asju, samal ajal kui nemad tahaksid edasi vaadata poolelijäänud dokumentaalfilmi Kosmonaut’idest. Kui seda nüüd „tõlkida“, siis kõlaks see umbes nõnda: Wochenendhaus’is telerit vaadates meeldib inimestele kiruda Werbung’eid, milles näidatakse liiga palju Plastik’ust valmistatud asju, samal ajal kui nemad tahaksid edasi vaadata poolelijäänud dokumentaalfilmi Astronaut’idest.
Samuti võib märgata kulinaarseid erinevusi. Mõnda rooga tuntakse ainult ühel pool kunagist piiri. Näiteks iga idasakslane teab, mis toit on Soljanka, kuid Frankfurter Grüne Soße (’Frankfurdi roheline kaste’) on nende jaoks suhteliselt tundmatu roog. Või küsige Cottbusi ja Mannheimi elanikelt, milline näeb nende arvates välja Jägerschnitzel (’jahimehe kotlet’). Cottbusist pärit härra vastaks, et see on roog, mis koosneb paneeritud ja praetud Jagdwurst’i (teatud tüüpi keeduvorst) viilust, mida serveeritakse pasta ja tomatikastmega. Mannheimi elanik vaidleks aga vastu, et see on hoopis šnitsel seenekastme ja kartulitega. Mõnikord on aga samadel roogadel erinevad nimed. Mitmel pool idas nimetatakse lihapalle Bulette’ks, läänes aga Frikadelle’ks.
Sõna Pfannkuchen võib samuti omajagu segadust tekitada. Läänes nimetatakse nii pannkooki, mis on veidi paksem kui prantslaste krepp. Ent idas, eriti Berliini kandis, tähistab see täidisega sõõrikut, mida mujal riigis tuntakse paremini nimetusega Berliner või Krapfen.
Murrete mõju
Nagu juba mainitud, saab Saksamaa osadeks jaotada ka murrete järgi. Mõistagi pole sel just kuigi palju pistmist riigi kunagise jaotusega idaks ja lääneks. Ent idasakslast on häälduse järgi lihtne ära tunda. Saksi-Anhaltis on levinud ütlus (mis tegelikult ei vasta päris tõele): der Magdeburger spricht das klarste a (’Magdeburglased hääldavad a-d kõige selgemini’). Asi on selles, et a sarnaneb avatud o-ga. Ka g-d saab hääldada mitmel moel. Samuti on ch hääldus lähenenud sch-le, nii et kõrvalseisjana on sageli võimalik vaid konteksti põhjal öelda, kas jutt käib Kirche’st (’kirik’) või Kirsche’st (’kirss’). Midagi sarnast võib täheldada ka saksi murretes, mistõttu seostatakse sellist kõnepruuki tüüpilise idasaksa hääldusega.
Brandenburgi ja Berliini murretel on teisigi häälikuid, mida peetakse just idasakslastele iseloomulikuks. Sõna alguses olev g hääldub j-ina, nii et gerne (’hea meelega’) muutub jerne’ks ja gut (’hea’) jut’iks. Diftong ei venib pikaks ee-ks, mistõttu ida pool öeldakse meene Beene (’minu jalad’), mitte meine Beine. Üks piirkondlik eripära on seotud ka isikuliste asesõnadega: Berliinis ja Brandenburgis öeldakse ich’i (’mina’) asemel ick(e) ja dich’i (’sind’) asemel mõnel pool isegi dick, kuid ainult siis, kui ei kasutata daatiivit dir (’sulle’), nagu lauses ick hab dir lieb (’sa meeldid mulle’).
„Saksa keel on üks raske keel,“ võib ikka ja jälle kuulda. Seda öeldes peetakse tavaliselt silmas keerulist grammatikat: artikleid ja käändeid ning ebareeglipäraseid verbe ja mitmuse vorme. Mõnikord on isegi sakslastel endil raske üksteist mõista. Samas ärgitab selline mitmekesisus avastama erinevaid piirkondi ja õppima tundma nende eripära. Siis võid isegi tõdeda, et kunagine Saksamaa ida- ja lääneosa eraldanud piir, mis on paljudel veel meeles, pole sugugi ainus joon, mida mööda riiki jagada. Tuntavaid erinevusi võib leida ka põhja ja lõuna vahel ning Ruhri piirkonna ja Saarimaa vahel. Kõik need erinevused on ilming mitmekesisusest, mida tasub väärtustada ja hoida.
