Sa mu sõber, mu pärnapuuke,
jälle talveunne end sead.
Peagi kurgesid enam ei kuule.
Sinna minagi lahkuma pean.
Vaatan tasa langevaid lehti.
Õhus hõljuvad purpur ja kuld.
Sügispäevadel reeglid ei kehti.
Enne surma ei tehta ju tuld.
Veel on päevades päikest vaid viivuks.
Juba aimata talve ma võin.
Sügav pimedus õhtuti hiilib.
Öösel taevakaart tähti on täis.
Lähen õue ja pea tõstan üles.
Leian VANKRI, kus PÕHJANAEL.
Orjatäht vilgub pilvede süles.
Sellel öösel on seisma jäänd aeg.
Olen üksi kesk miljoneid tähti.
Mitte keegi ei kuule mu häält.
VIRGO Spical on kõik uksed lahti.
Täna rändan ma pilvede pääl.
