Ma istun helevalgel õuepingil,
käed hoidmas sooja piimakohvikruusi,
ja taamal laulvad siniroosad inglid,
ja taamal keegi loob meil hingi uusi.
Purpurne roos veel hõõgub õhtukumas,
õrn karikakar tervitab mu pilku.
Ma olen kodus, loodushäälte sumas,
kuid kõigest sellest pole enam tolku.
Ma piimakohvikruusi panen ära,
seon mõtted värviliseks lillekimbuks,
on aidauks nüüd uue elu värav,
on aidauks, mis korraks kriiksub, kärab,
on aidauks, mis muudab elu kinguks.
On siniroosad inglid. Tähesära.
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
Kui luuletus meeldis, siis hääleta siin:
