uduviir immitseb piimaverd niidul
kastelõhn tuikamas kopsudes
loojakul põimusin merega üheks
lahtusin vahtu ja õhtusse
vee äärest leidsin taas enda keskme
õõtsusin mändides tuulega
lained said võitu üle mu enda
pagesid iseka meelega
pöiad on tagasi kaljude äärtelt
sõrmed ei mängi mustmõtetel
meeled ei loksugi halvatusjärves
pilk uutel külmadel lätetel
hoida mis mulle sai usaldet ammu
olla vaid anumaks elule
loogelda kaasa ja rajada rammu
rabedalt niiskele liivale
sulada ühte ja tagasi jõuda
lõpmatult edasi tallates
koguda kihte ja kooruda välja
nahk jätta siuglema samblale
*foto: Visit Estonia, Panga pank by Sven Zacek
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
Kui luuletus meeldis, siis hääleta siin:
