Päev kõnnib õhtul üle põllu metsa
läeb Riie-tädi vana maja taha
soe suvepäev ja tööd on saanud otsa
öö istutab meid lõkke äärde maha
Jook humalane jutu väge toetab
on grilli pääle säetud surnud siga
paar jõnglast ennast sala seltsi poetab
las on nad kuni jõudvad – pole viga
On vanaisa sünnipäev on pidu
on külalisi kohal linnast maalt
et toita saabund tuhandete ridu
seks puhuks Antsla sätitakse laat
Me öised jutud mitu korda kuuldud
laat räsind naiste- õlu meeste read
veel istume- veel natukene keeldud
siis langeme kui päike tõstab pead
Kord aastas surub Kobelasse kokku
end suguselts – öö otsa kestab šõu
kord aastas kumab lõke meile näkku
saab magajatest pungil toad ja õu
