Emakeelejonn

Keerleme lagunemiste, asendumiste, uute olukordade hiiglaslikus transformatsioonimasinas, kus pole aega hinge tõmmata ja kus ellujäämise määrab võime end sobitada saja tuhande muutujaga. Kohanemine, kohandumine on hädavajalik  püsiv meeleseisund, mis ühele tuleb kiirelt, loomulikult ja lihtsalt, teisele tekitab raskust, trotsi, vaeva ja viha. Pööreldes selles hiiglaslikus hullumeelses rattas, mis aina tõusvas tempos mitme tundmatuga võrrandeid me ette seab, igaühele, hoolimata erinevast kohanemisvõimest, vajame kõik ometi midagi, mis hinge toidaks. Otsime pidepunkte, mis vee peal hoiaks. Ja kui eestlane on rahumeelsematel aegadel hoidnud rohkem omaette ja vaadanud naabritki pigem eemalt või ka altkulmu, siis keerulisematel aegadel kasvab tung pigem leida ühisosa kui vastanduda.

Emakeel on iga eestlase tegelik ja tõeline hinge keel

Ükski muu keel ei puuduta seda nii intiimselt ja sügavalt. Nagu ka eksootiline päikeseloojang oma hunnitus ja muinasjutuliselt hingematvas ilus ei pane su hinge helisema sel moel kui karge suvehommik sillerdavas Läänemere lahesopis lainetel hulpiva valendava luigepaariga. Emakeeles on samblalõhna, üraskitest puretud puukoort, vesikasvude heljumist jõevoolus, jääkirme pragunemise mõnusat praksu, kõuemürinat ja sooja paduvihma – kõike, mida mäletad lapsepõlvest, oma hinge kodust. See on ühine kood, mis on meid läbi aastatuhandete tänasesse päeva kandnud; kaunis kingitus, mis ühendab meid esivanematega ja teeb eriliseks teiste rahvaste seas. Miski, mis soojendab südant ja mille juured on sügavalt maas.  Oma keelega saame rikastada maailma, olla väärtuslikud, haruldased. Haldjakeel, on öeldud.

Eesti keele tulevik

Nii palju küsimusi on üleval meie hinge keele, eesti keele, tuleviku ümber, ja nukravõitu ennustusi. Justkui peaks see olema miski, millest ise vabatahtlikult loobume. Et me keel kaob niikuinii, varem või hiljem. Et me ise loovutame selle tehnikaterminite, muude kõnekeelsete väljendite, mugavuse kasuks. See on nii obvious, you know. Või kuidas ma siis teen oma insta postitust, kui tahan olla kuuldav ja nähtav maailmas? Follower’e võiks ju olla ikka sadu tuhandeid. Tag´iks ikka rahvusvahelist rahvast … jne. OMG. Jah, on küll nii.

Kuidas hoida eesti keelt?

Aga kui õige võtaks kätte ja muugiks oma hinges lahti vana hea eestlase jonni ja punniks vastu, ei annaks käest oma aaret, häälestuks ümber ja ei jätaks enne kui eestikeelne vaste käes. Lahutaks pealetungiva lahmiva mugandumise kaunist emakeelest, teeks peatuse, kuulaks oma hingesoppe ja naeraks laia lõuaga imelike muundumiste peale, kui need keelele vupsavad. Koputaks sõbrale õlale, kui see temaga juhtub. Loeks ehedat eestikeelset kirjandust, avastaks põnevaid väljendeid ja tooks need oma igapäevasesse keelepruuki. Otsiks üles mõne regivärsi ja pärandaks unelauluna oma lapsele. Rahvuslik ärkamine on meie ühismälule tuttav, kas võiks ehk selline iseenda keelekasutuse valvamine ja teadlik emakeele arendamine olla nüüd üks osa sellest?

Kui Kristjan Jaak Peterson asus 1819. aastal jalgsi Tartust Riia poole teele, et oma vanemaid külastada, siis pidi ka temas olema kõvasti jonni, et oludele vastu astuda. Kas leiame emakeelepäeval, 14. märtsil, tema sünniaastapäeval, üles oma tahte, et oma hingetoidu eest seista ja tormistele aegadele vastu panna?

… kas siis meie maa keel,

mis kui tasane ojake,

oma ilu tundmata,

heinamaa läbi, sinise

taeva kullases tules

rahuga on jookslemas,

ega toreda häälega,

oma rammu tundmata,

taeva müristamisega

kui meri on hüüdmas …

„Kuu” K. J. Peterson / katkend

Head emakeelejonni, armas eesti rahvas!