Häälduse ja tähenduse seosed eri keeltes

Sokrates oli teadaolevalt esimene filosoof, kes häälduse ja tähenduse seostele tähelepanu pööras. Tema idee kohaselt eksisteerib „heade“ sõnade häälduse ja tähenduse vahel tugev seos: hääldus sobib nende sõnade tähendusega. Üldjuhul on aga keeleteadlased nõustunud Ferdinand de Saussure’i seisukohaga, et sõnade häälduse ja tähenduse vahelised seosed on enamasti meelevaldsed, välja arvatud mõned üksikud erandid, näiteks loomade häälitsusi tähistavate sõnade puhul.

Hiljutine sadu keeli ja tuhandeid sõnu analüüsiv Blasi jt uuring leidis aga, et ehkki häälduse ja tähenduse seos enamiku sõnade puhul on suvaline, on olemas ka hulk sõnu, mille hääldus ja tähendus on kooskõlas. Selliste sõnade kõige paremini äratuntav vorm on onomatopöa. Seesama nähtus, millest ka Saussure kirjutas, tähistab sõnu, mis väljendavad kuuldud helisid, näiteks „klõps“,„kikerikii“, „nurruma“ jne. Häälduse-tähenduse samasuse teine tüüp on ideofoonia. Osalt onomatopöaga kattuv keelenähtus ideofoonia matkib tähendust paarisväljendit kasutades, näiteks „sinka-vonka“, „tühi-tähi“, „kila-kola“ jne.

Kolmas ja kõige laiemalt levinud ning põnevam häälduse ja tähenduse kooskõla vorm on kõlasümbolism, millest on põhjalikult kirjutanud ka Roman Jakobson. Kõlasümbolismi puhul muutub kõla ja tähenduse sisemine sõltuvus varjatust varjamatuks ning ilmutab end kõige ilmsemalt ja tugevamalt.

Jakobson on kirjutanud, et kõlasümbolism on objektiivne suhe, mis põhineb erinevate tajuviiside fenomenaalsel seosel, eriti visuaalse ja auditiivse kogemuse seosel. Eestikeelsed vastandsõnad „pisitilluke“ ja „tohutu suur“ on kõlasümbolismi näited, mille puhul sõnade kõla seostub mittekeeleliste määratlustega.

Kõlasümbolismi universaalsuse kohta on mitmeid tõendeid. Juba pikka aega uuritud nn bouba-kiki efekti puhul on kujundi-häälduse seos samasugune kõikide kultuuride esindajate ja kõikides vanuserühmades olevate inimeste jaoks. Selle kohaselt tähistab näiteks häälikujada „buba“ pigem ümaraid ja voolujoonelisi objekte ning „kiki“ pigem teravate servadega nurgelisi objekte.

Joonis: nature.com

Hiljutine Blasi jt uuring andis kõlasümbolismi universaalsuse kohta uusi tõendeid. Näiteks leidis tõestust, et üldjuhul seostub kõikides keeltes häälik „i“ väikese suurusega ja häälik „r“ ümara vormiga. Häälik „n“ seostub kõikides keeltes mõistega „nina“, häälik „l“ lingvistilise keelega ja häälik „m“ mõistega „ema“.

Nimetatud ulatuslik uuring leidis eri sõnade häälduse ja tähenduse vahel palju rohkem seoseid, kui Saussure ja tema järelkäijad eeldasid. Ehkki enamiku sõnade häälduse ja tähenduse vahel valitsev seos on üldjuhul arbitraarne, selgus uuringu tulemusel, et sõnade tähendusega kattuv hääldus on keelteülene ning laiemalt levinud, kui seni arvatud.