Kuidas ma ühe aastaga eesti keele selgeks sain
Eesti, Läti ja Leedu – kuulsin nendest riikidest esimest korda 5. klassi geograafiatunnis. Olin siis vaid 11-aastane ja mäletan siiani, kuidas püüdsin meelde jätta nende kolme väikese Läänemere-äärse riigi järjestust. Tol ajal ei osanud ma veel aimatagi, kui oluliseks eesti keel minu jaoks saab.
Minu järgmine kokkupuude Eestiga oli teismelisena, kui vaatasime pärastlõunati sõpradega sageli värskeid Euroopa muusikavideoid. Siis kuulsingi Eestist uuesti tänu ansamblile Vanilla Ninja, mille muusika tundus meile väga lahe ja äratas taas minus huvi Balti riikide vastu.
Ühel suvel olin koos vanematega Eestis puhkusel, misjärel otsustasingi, et tahaksin siin pikemalt elada. Sel hetkel ma küll veel ei teadnud, kuidas see võimalik saaks olla. Võimalus saabus siis, kui kuulsin, et keskkoolis saavad õpilased veeta vahetusaasta ühes vabalt valitud riigis, sealhulgas Eestis. Mu klassikaaslased eelistasid jätkata senises keskkoolis, aga mina esitasin avalduse Eestisse tulla – sellest saigi alguse minu teekond eesti keele juurde. Tänu eesti keele õppimisele on minu suhe selle maaga kestnud nüüdseks juba 17 aastat.
Seiklus algab
Mäletan selgelt päeva, kui lõpuks lennukisse istusin. Startisime koos teiste vahetusõpilastega meie vahetusaastaks Eestisse. Kohe esimestel päevadel saime kõik oma esimesed eesti keele tunnid. Keegi meist ei teadnud enne seda rohkem sõnu ja väljendeid kui „tere“, „minu nimi on“ ja „nägemist“, kuid mõne päeva pärast oskasime end juba tutvustada, üht-teist küsida ja abi paluda. Tõeline seiklus algas aga siis, kui saime tuttavaks kohalike võõrustajaperedega ja nägime oma uusi kodusid.
Minu võõrustajapere elas väikeses külas Saku ja Saue vahel. Koolis käisin Tallinnas, kuhu mu Eesti ema viis mind igal hommikul koos kahe väikese Eesti õega. Esialgu ei olnud mul üldse lihtne, sest minu uues peres rääkisid kõik ainult eesti keelt. Aga keele õppimisele aitas see loomulikult kaasa.
Võõrustajapere lapsed aitasid samuti mul keelt õppida, sest nad väljendasid end väga vabalt ega kartnud mind parandada. Mäletan siiani, kui õnnelikud nad olid, et said kellelegi endast vanemale midagi õpetada. Seda tegid nad kogu hingest – käte ja jalgadega, aga ka piltidega, mida nad innukalt joonistasid. Esialgu veetsin nende seltsis palju pärastlõunaid: vaatasime lastesaateid, lugesime lasteraamatuid (vähemalt püüdsin seda teha) või lihtsalt mängisime. Muuseas, mängimine aitab väga hästi õppida, kuidas võõras keelekeskkonnas igapäevastes olukordades toime tulla, sest lapsed armastavad mängida poodi ja imiteerida olukordi kohvikus või restoranis.
Õhtuti vaatasime sageli koos perega filme, mis aitas samuti eesti keele õppimisele väga palju kaasa, sest filmid olid originaalkeeles, enamasti inglise keeles (mõnikord isegi saksa keeles), ja koos subtiitritega. Mõnikord ütlen praegugi naljaga pooleks, et õppisin eesti keele selgeks subtiitreid lugedes.
Rebastest ja väikestest lastest
Teine oluline osa minu vahetusaastast kulges muidugi koolis ja sõpradega suheldes. Kuid kuna ma sattusin kakskeelsesse klassi, kus peamine võõrkeel oli inglise keel, jäi eesti keel koolis tahaplaanile, eriti alguses. See aitas aga sõpru leida, sest suutsime inglise keeles üsna ladusalt vestelda.
Mul on Eesti koolist palju naljakaid mälestusi. 10. klassis on Eestis kombeks korraldada rebaste nädalat, mille käigus õpilased „ristitakse“. Meie, kümnendikud, pidime nädal aega tulema kooli punasesse riietatuna nagu väikesed rebased, samas 12. klassi õpilased pidid tulema kooli rebasteks riietatuna. Neil oli lubatud meid naljaga pooleks kiusata. Enamasti pritsiti meid veega, kuid vahel sattus sekka ka sinepit. Meile kirjutati otsaette huulepulgaga „rebane“ ja joonistati põskedele südameid. Lõunasööki tohtisime süüa ainult pulkadega ja kooliasju oli lubatud kanda ainult prügikotis, mis tagantjärele mõeldes oli hea idee, kuna aitas asju suurepäraselt vee ja sinepi eest kaitsta. See oli tõeliselt naljakas ja saksa kultuurist tulnutele ainulaadne kogemus.
Minu kooli õpetajad nägid kõvasti vaeva, et aidata mul keelt õppida. Eesti keele õpetaja andis mulle palju eratunde ja sel ajal, kui klassikaaslased õppisid vene keelt, saadeti mind 2. klassi eesti keele tundi grammatika põhitõdesid omandama. See oli nii naljakas, kuidas ma istusin seal liiga väikesel toolil liiga väikese laua taga, ümbritsetuna hulgast algklassi õpilastest, kelle meelest oli see uskumatult lõbus.
Tagasi Saksamaal
Terve vahetusaasta jooksul oli mul eesti keele õppimiseks palju võimalusi, vahetusaasta lõpuks oskasin seda juba päris hästi. Lugesin raamatuid, mis ei olnud kirjutatud enam lastele, ja nautisin seda. Minu teekond selles keeles muidugi jätkus, sest pärast Saksamaale naasmist õppisin seda edasi. Olin otsustanud, et tahan ülikooli minna õppima just soome-ugri filoloogiat ja ühtlasi eesti keelt. Kuna vahetusaasta jooksul olin keelt üsna intuitiivselt õppinud, pidin ülikoolis grammatikareeglid korralikult selgeks saama – see parandas oluliselt minu keeleoskust.
Pärast magistriõpingute lõpetamist ei ole mul eesti keelega enam akadeemilist kontakti olnud, kuid see ei tähenda, et oleksin kaotanud sideme Eesti ja selle keelega. Hoian endiselt ühendust oma võõrustajaperega, kellega suhtleme ainult eesti keeles. Ja kui keegi mulle Eestist külla tuleb, siis palun alati tuua kaasa eestikeelseid raamatuid. Ka internet pakub rohkesti võimalusi eesti keeleruumis olla. Mitmesugused voogedastusplatvormid võimaldavad peale eestikeelse muusika kuulata ka taskuhäälinguid ning raadio- ja telesaateid, mis on kättesaadavad igas maailma nurgas. Tänu suhtlusrakendustele on lihtne Eesti sõprade ja tuttavatega ühendust hoida ning Saksamaal leidub tõenäoliselt igas suuremas linnas hulk eestlasi, kes on väga hea meelega valmis sinuga kohvi jooma ja oma emakeeles vestlema.
Sukeldu eesti keelde!
Eesti keel ei pruugi alguses üldse lihtne olla, sest see ei ole indoeuroopa keel ja erineb mulle tuttavatest grammatilistest struktuuridest. Lihtsam on muidugi sel juhul, kui oled varem õppinud või räägid emakeelena mõnda teist aglutinatiivset keelt, näiteks türgi või jaapani keelt. Raskustest hoolimata pakub teise keele õppimine uskumatult ilusaid elamusi. Eestlased loomulikult hindavad seda, kui välismaalane nende keelt õpib. Kuid veelgi olulisem on see, et eesti keele oskus avab ukse selle maa kultuuri juurde, millel on pikk ajalugu ning millest on võrsunud suurepärast kirjandust ja tõeliselt häid filme. Keelt oskamata jääks see maailm suuresti suletuks.
Muidugi on mõned Eesti filmid tuntud ka väljaspool. Mäletan, et filmi „Viimne reliikvia“ näidati kunagi dubleerituna isegi Saksa Televisioonis. Teine film, mis mulle kohe meenub, on rahvusvahelist kõlapinda pälvinud ja isegi Oscarile kandideerinud „Mandariinid“. Kui veel ülikoolis käisin, korraldasime instituudis eesti filmi õhtuid. Mäletan väga hästi „Vehklejat“, mis on üks uuema aja filmidest, aga ka klassikat, nagu „Kevade“ ja „Sügis“. Eesti filmimaastik on väga mitmekesine. Paljud filmid käsitlevad kas riigi ajalugu või sotsiaalseid probleeme, näiteks „Klass“. Ja muidugi ei puudu ka komöödiad, näiteks „Kõrini!“.
Rahvusvaheliselt tuntud Eesti kirjanikke on arvatavasti vähem kui filmitegijaid. Iga Eesti laps ja ilmselt igaüks, kes on kunagi eesti keelt õppinud, on vähemalt korra kuulnud selliseid nimesid nagu Anton Hansen Tammsaare, Kristjan Jaak Peterson ja Lydia Koidula ning ehk isegi midagi neilt lugenud. Kuid loomulikult ei eelista kõik vanu klassikuid, vaid päris palju loetakse hoopis nüüdiskirjandust. Kirjandusloos leidub autoreid, keda tunnevad kõik maailma estofiilid, näiteks Andrus Kivirähk ja Jaan Kross. Viimane võib olla tuttav isegi mõnele endise Saksa Demokraatliku Vabariigi elanikule, sest tema teosed ilmusid seal enne 1990. aastat saksa keeles. Ma ise olen lugenud nii klassikuid kui ka nüüdisautoreid, eriti meeldivad mulle krimkad, mille tegevuskohaks on Eesti.
Kirjandusest rääkides ei saa loomulikult jätta mainimata eepost „Kalevipoeg“. Ma isegi analüüsisin seda kunagi ülikooliõpingute ajal ühes rahvuseeposeid käsitlevas semestritöös. „Kalevipoeg“ kuulub samasse kategooriasse selliste teostega nagu „Beowulf“ ja „Nibelungide laul“.
Eesti keelde tasub kindlasti sukelduda, kui soovid arvukate Eesti autorite omanäolist loomingut tundma õppida. Alustada võiks tõlkekirjandusega tutvumisest või lihtsalt ühest mõnusast filmiõhtust koos subtiitritega – aga võib-olla on valitud filmist olemas lausa eesti keelde dubleeritud versioon.
