15.06
Kuulan maad ja sosisan õhku, seda mis linnudki laulavad.
Kõrv on maas, mõistan sedapuhku keelt, millest linnud vaikivad.
Tarkust-vaikust imendub juurest, tema juurest, kes meid alati hoidnud.
Sõprust-väiksust võimendab saarest, temast suurest, üle mere taas leidnud.
Meri täis rumalust pinnal, mis tormi esile kutsub.
Tuuletõus viib jumaluse sinna, kus südant soovib otsus.
Petu maa saab tarbetolmust, puhtus süütab sinus tähe.
Kaste maas toob meenumist, kuis ehtsust saadab minu tahe.
Toota nii, et päiksega loojub mõni mure,
loota siis, kui päikesetõusul korjan kuldmune.
Märkan, sammun varasemast kergemini,
tärkan, kannan linnulaulu edaspidi.
Ärkan, annan lendu oma lauluviisi.
(Püüdke, siis kui valmisolek vastuseks vaikseks.
Hüüdke vaid vajadusel, muutumisel paikseks.)
Nüüd kevad süütab küünla puudutades päikest.
Tunnen, kuidas kergust saadab linnupoega väikest.
Foto: Wikimedia Commons
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
