Eluviiv
mõnda laulu punutud on valu
ja mõnda olemise talumatu kergus
kes viimsel tuleriidal lisab halu
ja seisab seal, kõik meeled ergud
ta seisab, tuhast üles löövad helbed
kui mõni süsi kord veel leegitsema lööb
nii lahkub elu, võetaks’ kangas telge’lt
ja koigi viimaks riide ära sööb
mu sõber hea, kes sa mu tuleriidal leinad
ei ole otsas kõik, sest kõik on alles ees
Maailmalõpu Kohvikus, kus valged on kõik seinad
seal kohtume kord jälle – uue filmi sees
sa mine koju, sõber, korja kokku plaadid
kõik raamatud ja muugi ninn ja nänn
sea riiulile seisma pildiraamid
kus naeratan ma vastu, silmis õnn
pea meeles, et ma ootan sind seal kaugel
läeb aeg seal üsna ruttu, usu mind
ses kohvikus, kus seinad on nii valged
kord kohtan, kallis sõber, jälle sind
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
