Elva

Tule, jalutame raudteejaamast LendTeatrini
läbi küngastel lainetava linna.
Seal ütlen ma – vaata majast saab majakas
ja need, kes julgevad üksinda lavale minna,
neid ootab ta igal paaritul aastal.
Tule, matkame mööda Väikest väerada,
iga skulptuur jutustab oma lugu
aga suurim lugu oli kuningal,
kes seistes gümnaasiumi rõdul ütles:
“Mul on külm”
aga meil sulab kodukohvikute jäätis peos.
Tule, peesitame kui kassid punastel toolidel,
seal võtan ma medaljoni ja panen sinna
mändide kosutava lõhna, Verevi järve helkivad lained,
tuksuva ja rõõmust rõkkava linna,
et vaadates seda tahaksid Sa tulla tagasi,
avastama lugusid, mida mina Sulle veel rääkinud pole.

Foto: Wikimedia Commons

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: