Hommik

Nõnda tasa enne päikese ärkamist,
enne looduse tärkamist
põõnavad liikumatult kuusepuud,
ei paita neid jahe kevadtuul.
Ei veel, ei veel.
Ei kõnni hallitriibuline kass kruusateel.

Ainult vaikus kulgemas üle õue,
kandes karget tumesinist ööd enda põues.
Kulgeb pimedus vaikselt kadudes, uinudes
kõikidel põldudel, rannikuil ja laidudel.

Möödub hetk ja lõikabki taeva ääri,
sirutab end kiirelt kõrge mäeni.
Hoiatamata, küsimata
üle taeva taaskord tõttab

hommik.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: