Istun toolil …

Istun toolil
enda koduhoovil.
Sulen silmad,
oh kui mõnusad ilmad!
Kuulatan vaikust.
Jah see on õige paik just!
See on koht kus olla soovin
ja paremaks saada proovin.
Näole manan naeratuse –
justkui õige tillukese.
Taamalt kostev lauluviis
mind kuulatama paneb siis.
Nii õrn, nii habras-ebamaine,
kuid samas justkui hiiumaine.
Nõnda kaunis on see hääl,
seal eemal – lagendiku pääl.
Ta kutsub ära kaugele
võõra paiga lummusse.
Korraks ihkan ära siit,
et tunda ennast priilt.
Kuid taas meenub kodu hea
sest ei paremat ma tea.
Siis avan silmad ma –
oh ei, ei iial lahku siit ma.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: