Kalamajas hulgub madu
Kalamajas hulgub madu,
eksleb mööda võõraid radu.
Ei ta leia koduteed,
küllap nukraks muutund meel…
Juba tunde ringi roomab
ilmselt üldse ta ei hooma,
kuidas siin saaks suheldud –
ilma et saaks nuheldud,
põlastatud, koheldud,
nagu oleks loom ta kole!
Tegelt ohtlik ju ei ole
roomaja, kel täis on kõht,
näete ju, ta pole kõhn!
(tänavu on söönud juba).
Seega saadud linnaluba:
võib ju veidi jalutada,
ilma et peaks talutama
rihma otsas nagu peni
ilma on ju käidud seni!
Seekord retk läks ülekäte –
sihiga ei pannud täkke.
Kuidas üles leida kodu?
Võimalusi terve rodu:
Kas on loomal kaelarihm,
mille küljes infosilt?
Ehk on kõrva küljes märk
või siis hoopis moodsam värk:
naha alla pandud kiip?
Siis ei tasu aega viit –
uurige, kel kuulub loom,
leidke, kes ta koju toob!
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
