Klaasikildude linn
mu kallis, mu armas
ehk on kell seitseteist null üks
ehk on taevas süsimust
ehk on tuul õietolmu täis
enne kui vihm selle maha peseb
eks näis
ehk on jäätiseputkad randades
just nii nagu nad olid kakskümmend seitse aastat tagasi
ja liiv plastikust pangedes
kui seda mere poole tarid
et kuiv liiv vette kallata,
et näha mis saab
ehk hakkab varsti vihma kallama
ehk puhkeb õitsele haab
ehk sajab lund
ja lubab igavest und
ehk ronid linnahalli otsa ja karjud, et oled vaba
ja mängid patarei vangla nurga peal tasakaalumängu
ehk ronid narkaritega punkritesse
ja pakud neile kummikomme
ja nad söövad ja te vahite koos tühjusesse
ja sa tunned et täna on päev
täna on päev
täna on selline päev,
millisel elada
kui päike paitab su nägu
ja sa ei kanna päikesekreemi
ja sa ei karda nahavähki
sest see on loodus
ja see on sinu loomus
olla osa maailmast ja seda tunda
ja ronida õunapuu otsa,
et toorete õunte seast
vähem toores välja valida
ja siis pärast kõhuvaluga
randa joosta ja vaadata
kuidas kaks hullu äikesega vees sulistavad
täna on päev ja eile oli päev
aga täna on eriti päev
täna on eriti päev
ehk jooksed paljajalu mööda kruusateed
või mööda klaasikildude merd
kartmata emosse minekut
või koju minekut
ja vaatad oma sõpra kes on juba kaugel ees
prantsatamas pikali mudases lombivees
ja itsitad tema kurva saatuse üle
ehk on aasta kaks tuhat kaks
ja sa ronid vanasse majja akna kaudu
ja katsud kõiki põrandalaudu
paljaste muruste varvastega
sest keegi oli varem siin
ja sa vaatad värvi mis koorub seintelt maha kihtidena
münt, beež ja punane kollane roheline
roheline tähendab sõida!
niiet sa sõidad sisse oma sõpradele
ja te prantsatate koos trepist alla
suures puntras
ja prahvatate naerma
omaenese lolluse üle
ja nad ei ole pahased
sest see oli hetk
ja siis istud oma kivil üksi metsas
ja karjud
ehk karjud kaks
ehk karjud kolm tundi
ehk maailm vaatab
ehk maailm mõistab
kui valus on enesele nii teha
ja võtta eneselt õnn olla vaba
aga see ei loe
sest loodus teab
ja loomus lubab
et kõik on korras
kõik on korras nagu norras
ja sa müttad klaasikildudes nagu hull
ehk on reaali poiss neljandat ja viiendat korda püsti
ja see ei loe
sest sina oled siin
ja jooksed samamoodi
vabaduselt üle tee
hoolimata mis auto teeb
ja tunned päikest esimest korda oma näol
ja passid seda tulnukat valimisplakatil
kes teeb näo et hoolib sinust
ja sa tead et tema hoolimine ei loe
sest sina armastad end enam
kui tema armastus saaks olla
ja sa tunned oma kollaseid hambaid
ja mäletad hiiumaa lambaid
ja seda kui väga tahtsid
oma armastust nendega jagada
aga nad kartsid
sest teid oli liiga palju ja sa mõistad
sest armastus ongi jube
ja sina oled eriti jube. nii jube ilus.
olgu siis päikesevalguses või männipuu vilus
tere tulemast tallinna, ma karjun
ja ma ei saa lubada sul sellega harjuda
sest see on kõik nii eriline
nagu kand, mis on tuttavas kingas on verine
me lammutame suvalisi veine
me ei taha olla esimesed, parem on olla teine
me oleme kohalikud armunud hullud
ja kõik mis on läinud olnud ja tulnud
on ja jääb sest muud moodi ei saa
see on mootorsaag
millega langeb su lemmik puu
sest keegi arvas et see on ohtlik ja avas oma suu
ja ma ei saa ei saa ei saa
ja siis ma tahan ja ei saa ja saan
ehk on aasta kaks tuhat kakskümmend kaks
ja sa oled peeter suures merekindluses
otsimas maa-alt nahkhiiri
aga sa ei leia neid
sest on juuni ja juuni on vabadus
ja nahkhiired on peidus ja vabadus
ja sa ähid ja puhid
ja kukud kusagile ja taskulampi pole
ja sa kardad ja su ümber on ainult klaasikillud
ja see on tallinn
see on punane kollane roheline
klaasikildude meri
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
