Koduranna lõõmav ilu

Enne kuuma liiva,
mis soojendab talda,
peab läbima tee.
Raja, mida valvavad männid,
embavad oarmarjad
ning metsikud roosid.
Soolane adruaroom, mis vängelt
tee ninasõõrmesse uuristab
ja laine hõiked –
need teed sull’ näitavad.

Keha kuumaks,
mask toruga ette
ja sammud külma,
rõskesse vette –
sinna, kus armuma paneb
Aurelia aurita
lillakas kuma.

Purpurpunane läbikumav loor
langeb merele peale,
suigutab ta unne.
Ajaks, mil värvid on haihtund,
on juba idast ärkamas
soojade pastellvärvide saatel
kõrgeaulik täht.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: