Kõik hullunud …

Kõik hullunud
lõhnad hõiskavad
tuhandeis keeltes:
Sina mu hinges
südames mõistuses
joobunud meeltes!
Eile veel jalg
leidis rada ent
vaata kuis õitega
kaetud täna on
nurmede palg
kirest tulvil
ängide säng
mõnikord
rõõmude alla maetud.
Nõnda kui eales
ei varem täna vaid
ootusest tüüneid
kõrbes kuulda ei ole
ohkeid ei hüüdeid.
Homme võib-olla
enam õhk pole
melust nii paks
homme võib-olla
tõesti kutsung
jääb vaiksemaks.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: