Laul kadunud veest

rändaja järv on kadund mu õuelt
ja nurmed jäänd leinama maha
rändaja järv oma vesise põue
viind voorte ja metsade taha

paealune jõgi on kadund mu lävelt
ja peidab end nõiakaevus
see vesi nii puhas mul niriseb kädest
ja pageneb püüdjate paelust

mu meri kord tuleb, kord taganeb ära
ja hilineb vihmasadu
mu roosteses ämbris on kolkunud pära –
kas ongi see vete kadu

nüüd vaja oleks üht õppinud meest
või lihtsalt vaid nutikat selli
kes vitsaga leiaks üles kõik veed
ja helistaks kirikukelli

päästaks kivi alt kolm allikat valla
laulaks järve tagasi koju
kadund jõe ta laseks siis tammist alla
ja veed kõik tagasi sohu

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: