Ma ikka armastan Su voolamist …
Ma ikka armastan Su voolamist ja värve.
Ma ikka istumas Su kaldapealsel käin.
Ma olen lummatud Su vaikusest ja karjeist,
mis Sinu voogamisega kaasas käib.
Ma ikka armastan Su tormlemist ja rahu.
Ma neil end kaasa luban kaldakivilt haarata.
Su viis ja hääl mu sõnadesse mahub.
Ma jälle õnnelusest naeratan.
Ma oma kastemärjad silmad nutan pihku
ja Sinu hellusest saan minna julgustust.
Ma Sinu rajumärjad kivid korjan kokku
ja neisse peidan oma salaarmastust.
Kuid Sina, merekarva vesi,
mu elus oled avalik ja armas!
Mu hingearmid taaskord puhtaks pesid,
mind lohutamas oled jälle varmas.
Ma ikka armastan Su vahuvete vooge,
Su uhket lennukaart ma imetlemas käin.
Ma Sinu laintelaulust olen joobes
ja Sina minu pilkudest, nii näib.
Ma ikka armastan Sind …
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
