Ma iseenda kangelaseks kasvan
Kuis igas hetkes on võime luua, tulla teadvel. Olla ise.
Nii istun jalad risti vaibal ja läbi klaasist ukse vaatan ilmaime – taevast sinist.
Ma olen oluline oma loos, olen kohal kui päriselt on vaja. Olen tasakaal ning tormav isend, kes põleb leegiga ning elu jaatab. Empaatia sõdur, kuningas ja juht.
Ma olen kangelane iseenda jaoks.
Nii taha vaadates ma mõistan suurust olnust loost kuid miski palju suurem lugu kõnetab mind mu jalge ees.
Nii muheleb ning heldin üha kui lõpuks kinnitan parim aeg on alles ees.
Mu miinus on mu pluss ja vägi ning see on patarei, mis hoiab töös ning õitseb muinaslugu, mis pajatab kord mõni raamat ja järge sõrmega sa vead, et mõista kogu lugu nii nagu kirjapulka üle poogna praegu vean.
Mõista, lugeda Sa saad, seda ilmapilti nagu tabelit või numbrijada. Loogiline kokkuvõte igaühe jaoks.
On lahend, saada aru ja andestada olnud vead.
Nii juubeldan ning hõiskan rahulolust kui vaatan kuningriiki, mis õitseb, sirgub ning kannab vilja ning kaevud triiki allikast on taas.
Nii saapanöörid lahti kisun, end püsti vean ja paljalt verandal varbaid liigutan ning kuulan, nuhutan ma koidu lõhna. Mis siis, et pime veel on ümber, ma juba tean. See aeg on teel. Virgub meel ning tantsiskleb kikivarvul üle oma puude, see miski, mis hommikuks ma nimetan ja puhas rõõm jääb alles kõigest tulevast ja olnust.
Ma tuppe surun mõõga ning kuulutan: „On rahu aeg ja see on hea“
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
