Maa õnnistus
Täna hommik on vaikuses.
Ennustaski ju sadu.
Aegamööda – kui ujudes –
hallvalge loor viimaks hajub.
Vihma on vaja, sest kiratsev
põllumaa kardab kadu.
Põllumees vaatab üles:
pilvi liikumas põldude üle.
Tõuseb tuul. Vaikselt, veel aralt
lükkab ta pilvede rodu…
Karjuse kombel kaugemalt
kokku neid kogub.
Muutund süngeks, hämaraks ilm.
Juba marutuul kohiseb kurjalt.
Rasket taevast ei haara silm.
Tuulel pilved on turjal…
Põllumees varjul on juba.
Muhelus, muie ta näol.
Äkki – näe – valgusjuga!
Kärgatab kohutav kõu!
Kõue kajades kohtuvad pilved.
Vapral mehelgi süda taob.
Nõnda sügav see rõõm siiski!
Hirm ja ärevus kaob.
Valge vesi nüüd langeb…
See küll tõeline padu!
Tänu suur hinges,
see mees tunneb rahu.
Kes, hea, lõi vihma,
need õnnistusvood?
Kes kogu maailma –
piiblist nii loed…
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
