Maagiline saar
Meil on veel pisike Hiiumaa,
kus naerda, nutta ja armastada,
taluväravas südame põksudes
tähistaeva ilu vaadata.
Ja kui tulevad rasked ajad,
piinav igatsus ja valu –
ehk mõnel tyhjaks jäänd süli ja meel
ehk kaugele kandnud on elu
siis tänuga hinges tõdeda,
et meil on veel alles meie rahvas
ja armas emakeel,
oma saar ja esi-isade kivine maa,
kus saab olla omade seas
iga väsinud rändaja.
See, mis kord maha sai jäetud,
see leidub jälle eest,
sugupõlvede laulus kõik olnu
leidub ikka ja jälle me seest.
Olgu siis kodus või võõrsil,
meid ühendab eesti meel
ja sydames heliseb muusika,
kauneimast kauneim keel.
Siin saarel on vaikus ja rahu, nii õdus
siin jalutan rannas, olen ju kodus
Sinise mere süles väike Hiiumaa
vaikne paigakene, päikseline saar,
kus esi-isade jälgi, kõikjal ajaloo hõng,
kus hing saab vabalt olla ja hõisata,
kus iial ei katke elu lõng.
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
