Mälestused

On varemetes vana armas maja
ja rohtunud ka lapsepõlve tee.
Kui leiaks üles selle kalli raja,
mis viib mind mõttes mälestustesse.

Me armas maja ojakääru ääres,
kus õues kask, jasmiin ja sirelid…
Seal kase all meid vanaema ootas,
ta kõrval koer, nii ilus kollane.

Seal palju lilli kasvas, õunapuid ja tikreid,
neid pidime me, lapsed, noppima.
Põld maja taga, millel sirged peenrad,
kus kurgid, kapsad, porgand, kaalikas.

Küll lapsepõlves taevas tundus kõrge
ja pilve peal printsessid elasid…
Jah, lapsepõlves elu oli kerge,
ei teadnud meie miskit muredest

Just kevadõhtuil meeldis oja kaldal
mul istuda ja püüda ahvenaid.
Ka kass mu kõrval, istudes ta ootas,
mil ometi ma kala kätte saan.

Ka toomingaid seal kasvas päris palju
ja nende lõhn mu meeli hullutas.
Kukkus kägu, konnad laulsid valjult
ning puudel õhtuti siis ööbik laksutas.

Need ajad ammu vajunud on uttu,
kõik lapsed ilma mööda läinud rändama.
Ei kostu enam vanaema juttu,
ta lahkunud igavikku rahus puhkama.

Ta oli meile kallis koduhaldjas…
Ta juures oli soe ja saime lohutust.
Nüüd vanaema meie mälestustes alles,
kuid pole enam kallist koduust.

Küll saabub aeg, mil vana kodutare
uus põlvkond jälle üles ehitab.
Taas kase all siis istub vanaema
ja oma lapselapsi süles hüpitab.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: