Mere kutse

Ma seisan mere liivasel rannal
soojal tuulisel augusti ööl.
Valgust merele heidab
kuldne kuu enda uhkeimais rüüs.

Meri möllab mu ees
meri mässab mu sees
tema kutset ma eneses tunnen.
„Tule mu juurde, Sa tule, Sa tule“ –
ta hüüab, ta kutsub, ta anub, ta palub.
See kutse nii tugev, see hinge mul paelub.
Mu hing hüüab:
„Ma tulen, ma tulen!“

Kleidi kehalt liivale heidan
Su pehmeisse laineisse heidan
neil kanda end lasen.
Vaid Sina ja mina ning pilkane öö
ning taamal täiskuu kuldne.

Sa kannad mind eneses
mu südamesse end lõimid.
Su pehmeis soolaseis laines ma hullan
neil kanda end lasen.
Ma naudin –
ma õnnest naeran ja nutan.

See tunne nii võimas
see tunne nii haarav.
Üheks sulame
sel sumedal suveööl.

Ma vahuseid laineid randa nüüd kannan
südaöises tuulekeerises tantsin
rannalt liiva ma keerutan kaasa.
Olen meri, olen meri
vahune mühisev meri –
nii võimas.

Mu hing on piiritult vaba
tunne võimas ja ere.
Ma olengi meri –
see mässune vahutav piiritu meri.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: