Meremehe hüvastijätt

Meresinasse päike kuldset sädelust t6i
pärast päevaseid käike viimaks puhkama jäi.
Astun vaikselt su kõrval, liival jälgede read
minu õlale õrnalt viivuks toetad sa pea.

Öö kui rannale hiilib, meile naeratab kuu,
sinu embuses viibin, leian huuled su suult.
Tähti laotusest langeb, tasa paitan su palgeid
kuni kord koiduvalgus meid leiab koos.

Kas aimad sa, mis tunnen ma?
kas kuulud mulle ka siis
kui kord saatus meid lahutab taas?
Kas tunneb hing, et ihkan sind
ka siis kui lõputuid päevi
me üksteist ei kuule, ei näe?

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: