Mets

Sünge mets ja pime kodu,
metsalisi terve rodu,
laante varjus peitsid end,
kuhu kadunud on vend?

Varsti kadus kallis őde,
jőudis hinge kibe tőde,
metsas luusib kuri karu,
kogub talveks toiduvaru.

Lőpuks kadus ära isa,
ema tôstis hädakisa,
kuurist suure kirve tõi,
kurja karu maha lôi.

Mida öelda ma ei tea,
eks ka selles oli head,
mälestus on üsna ere,
sest see oli meie pere.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: