Mõttetu mees
Mihklipäeva reedel istun
Välipliidi ees ja kupatan seeni.
Vana ruuge peni nõjatub mu vastu
Tema nina kestendab nagu keedet kartul.
Loojuva Päikese viimased kiired lipsavad
läbi tiheda kuuseheki mu silmadesse
nagu laseriga pimestades, aga samas ka ergutades.
Tuulevaikuses kuulen ylejõe-äärsest Pajusi robot-laudast
lehmade rahulolevat ammumist. Meie talu korstnast
kerkib kaminasuic korstnast sirgelt taevasse nagu
Aabelil – vanatestamentlikus diskursuses.
Korraga märkan, et olengi juba mõnda aega olnud
Ilma mingite mõtteraasudeta või õigemini lihcalt
olnud oma talu aias ja vaadanud, pilvi, koera, potis
keevaid seeni, loojuvat päikest, kyntud põldu ja
korstnast tõusvat suicu. Kõik ongi nii, nagu on –
milline privileeg on olla mõttetu mees?!
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
