Mu eluloo raamatus …

Mu eluloo raamatus on tühjad lehed.
Neile kirjutan oma rada
argipäeva sulega,
pidupäeva tindiga,
lemmiklausetega,
väärikates värvides.
Vaid parandusi teha ei saa.
Küll aga vältida vigade kordamist.
Õnneliku lõpuni.

Kirjutan naeratuste ja hoolimisega.
Kirjutan hingerahu ja armastusega.
Ka siis, kui sära on vaid aimatav.
Ka siis, kui õnn on vaid hoomatav.
Ka siis, kui esimese peatüki
peatageleaste varjust
astuvad välja uued kangelased –
kriitika ja kriis,
vaevad ja valupisarad.

Kirjutan õrnuse ja tasasusega.
Kirjutan ühtehoidmise ja kooskasvamisega.
Ka siis, kui tahe tõusta ja teha on nõrguke.
Ka siis, kui soov anda endast parim on pisike.
Ka siis, kui teemaarenduses keerlevad
sünged rajupilved
kõige vähem soovitu ümber.

Kirjutan eneseusu ja väega.
Kirjutan sihikindluse najal ja toega.
Ka siis, kui kuma tunneli lõpus kaugeneb.
Ka siis, kui vikerkaar üle lootuste tumeneb.
Ka siis, kui muinasjutuliselt õnnelikku lõppu
näeb vaid minu silm
ja ootamatu puänt on
mu peale langev kuri ja kurb maailm.

Kirjutan iga päev sala ja vaikselt.
Kirjutan oma eluloo raamatu lehekülgedele
me päevade kirge ja päikest.
Nutulugusid on juba rohkem kui küll.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: