Õmma

süüa hommikust koos rabapistrikega,
ühes suitsupääsukestega kallata kohvi
plekk-kruusi otse gaasipriimuselt,
kõrvu kostmas rabakaku viimne huik.

vaadata rabajärve kaldalt kastepiiskadega
vesiroosi õite avanemist päeva,
kuulata kimalase lendu üle rabavee –
nii vaikne, nii vaikne on kõik.

paitada põhjamaiselt valget ööd,
mis käe annab hommikul ja saabki päevaks.
ennist just said imetleda tähevööd,
mille kirjelduseks sõnad jääksid ahtaks.

näha vihmasajust märjal laudteel
uhkelt seismas oma südant. emban
kodumaiste kadakate varje, ma sellel rabateel
vist korraks üles leidsin enda.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: