Räägi, vana remmelgas, räägi …

Räägi, vana remmelgas, räägi
muistsete päevade mälestusi
Sosistad aegade saladusi
kui ainult mõistaks su pajatusi

Luba, et istun su varju alla
lasen end vaimusilmas kanda
mu esiisade kodutallu
ja tunda ta põldude sulnist hõngu

Näen väikest tüdrukut heledas kleidis,
kellest sirgus kord imetlusväärne neidis
Näen altari ees seismas pruuti ja peigu
andmas tõotust, mida nad iial ei murdnud

Näen päikest kuldamas viljapõlde
nende kohal lendlemas pääsulinde
õuel ringi jooksvaid vallatuid põnne
tajun lihtsates asjades nõnda suurt õnne

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: