Räps

Pirakal maapallil ähmase täpina,
külitab koht, millel nimeks on Räpina.
Ja ära nüüd pöörita silmi – või äkki sa
hoopis väidad, et tegu on tühise käkiga?!

Siin mõis, milles tänini kollitab krahv,
ning vett väntav veski, mis vanem kui Bach!
Ka vabrik, kust paberit pritsib non stop,
juba aastat kolmSADA – ei koida veel lõpp.

No ja muidugi järv, mille veerel
kuldrannake!
Ning sirelipõõsad, kus vahel ka
pannakse.
Või … näiteks too sibulja kupliga
kirik!
Kuigi maarjameest sänna just tihti ei
tiri.

Võiks ju veel paljugi pajata hääd,
võiks ka ehk mõneti vanguta pääd …

Kuid miks mitte hüüates ühenda kääd,
“Saab Räpina vabaks! Küll ükskord veel nääd!”

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: