Rogosi mõis

Viigipüks ja varbad vees
Tee taaskord leidnud ülesse
Ja tunded eluhoovuses,
õhk kannab loomet süles.

Haua kaevasin kord endale,
sisse minna veel ei viitsind.
Kaane panin ma küll peale,
Kuid ära siit viia tahaksin sind.

Kuidas varem saada maale,
Kus kõik meelekindlam ja lihtsam.
Tahax lihtsalt mõelda millelegi muule,
Kus armastus on kestvam.

Kus jätkub elu peale seda
Kas ärkan üles teises kehas
Või kaotan vahelduseks mälu
Ja edasi läheb kõik see melu.

Õrn tuulehoog, koju Sind toob
ja viskan pikali värskele heinale.

Foto: Wikimedia Commons

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: