Ruhnu puukirik
Ühes pilgus võib olla peidus nii palju
hetk, tunne, mõte.
Selles pilgus aeg justkui seiskub,
kuni see pilk kord lõppeb.
Vaatan värelevat küünlaleeki,
nii kaua, et kõik sulandub ühte.
Kus ma siis olen või mida ma õieti teengi?
Kirikus kontsert, hubane küünlakumas lühter.
Puukirik, mis näinud aastaid ja sadu
ometi ikka nii hubane ja püha.
On elus erinevaid radu,
üks neist toob siia üha enam.
Ruhnu kiriku tornikella hääl,
kui algamas õhtupalvus.
On nii palju imelist Ruhnumaa pääl,
see siin on alles algus.
Aga siiski need puidust pingid
ja altar, mis õhtupäikese säras.
Vitraažaknad ja maalitud pildid
paik, kus saab vaikust kisast ja kärast.
Laste rõõmsad kilked eemal majade juures,
mis kostuvad läbi kirikuukse avara.
Sulanduvad nüüd kirikulauludega, mis raamatus suures
ja viiulikeelte helinaga, mis laulu saadavad…
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
