See pisike maa

See pisike maa oma kindlad juured
on kinnitand maale vaarisade juurde.
Maasikamoos, värskelt niidetud hein,
hääletult lagunev puukuuri sein.
Tuules kullast viljapõld laiutab,
mereks end mõelnud, kui sahinal lainetab.
Rukkililled, mis nõus saama pärjaks,
Jalad, mis kasteheinas saand märjaks.
Kased, kes hämaras õhtusse hääbuvad –
eos alla ei anna, kui sae kiunu kuulavad…
Metsakohin end kuulutand muusikaks.
Vaikuselauluks – ehk aeg jääda kuulama?
Sulen silmad ning kuulatan hingega.
Süda teab, mida maa mulle sosistab…

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: