Suvesaarel 

Siis, kui peale vihma algab taas suvi,
kuid kodus on talv.
Lumi korralikult krudiseb talla all
ja lõunasse lennanud on tuvid.
Veel valves ma veetsin,
kõik sõiduks on olemas.
sõit rattaga lumes võib alata.
Kui pole autot siis mis salata.

Tee peal juhtuda võib kõike, alati
ja täidetaks see, mis paluti.
Masin ukse ees ootamas, avalisüli
viige sõitma meid, puudu veel juht, põhilüli,
viib avastama tundmatuid teid.

Autosõit algas
kui rallipõnn rooli hüppas
ja mäng virtuaalne rullus silme ees lahti.
Iga proff teab, mida elu temast tahtis:
mõne jaoks elu ongi mäng,
pagendus sest reaalusest, sest
miks peaksin tahtma kivist sängi,
kui prillid saad pähe
ja päriselu hetkeks jääb
maha sinust.
Transport kui trip
olles kosmoselaevas
ja keskkonda vahetada tihti,
ununeb see,
mida varem tehti ja nähti,
uut infot tuleb peale
kui taevasse tähti.

Veidi hetki veel ja ületan kohe vee.
Torm koguneb veel, näib ületamatu see.
Valguskanalist saan jõudu ületada.

Reis silmapilksena näib, valguskiirusel käis aeg
ja juba maabubki laev
suveparadiisi,
mängu sisekaemuselises.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: