Teekond mere poole

Kolm naist
üle Kuningamaa
lippas Aja eest pakku,
hõbejad sõled
hüplemas vastu elavat rinda
Üks neist,
Armainus,
jälgis pilguga järve,
kuhu kunagi kaotas
kamaluga õnne.
Teine, Armilus,
piidles möödudes jõge,
kuhu viis vool
põhjapidi ta hinge
Kolmas,
ehmunum, otsatum, Armvalus,
vahtis nõiutult merele,
käsi käbedalt hoidis hõlmasid koos
Kolm Kuningamaa naist
öö läbi paljapäkkadel,
et jõuda hommikuks pärale,
udu lindina ees,
tsiip-tsiip lind kaseoksal tundis sõsarad ära.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: