Toimekas suvi

Istub memm maja trepil ja uneleb.
Vaatab ja kuulab, kui õu muudkui kõneleb:
sädistav pääsupaar traadi peal sõneleb,
väsinud laudaluuk tuule käes tõreleb.

Kõneleb rohutirts rutakalt sirinal,
kärbes toas lärmi lööb supitirinal,
kaevurakmetel kett ämbrit kolistab,
sealsamas vees vares mõnuga solistab.

Kaunis liblikas õue peal ringi silkab,
mesilind juba toimetab vilkalt.
On elu ja pillerkaar suvises õues
ja kärsitus siinsamas, memmegi põues.

Ei ole tal niisama midagi passsida:
peenar on rohida, puud kuuri tassida,
koer vajab sügamist, kass tahab mängida …
Nii palju teha veel enne, kui sängi saab.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: