Tuhalaane nostalgia
Kodupaik mäletab sind kui ka aastateks lähed…
Nõlva vahtrad, suur kivi ja mändide hangunud vaik.
Öösiti järvele kirkana langevad tähed –
sellest kõigest saab mälestuspalmiku värvikaim laik.
Ammugi laotusse ei hüüa kirikukellad,
tornis palvusel hakid, mäelättest veel niriseb vett.
Seisatub aeg ja teeb hinge nii valusalt hellaks …
Vana pärnapuu oksadelt immitseb mälestusmett.
Mõtteis koolikell kõlab, allamäge kui astud,
painav möödanik pageneb sajandikutsari reel.
Veskivaim läinud ja poodnik ei viipagi vastu,
kodu südametuksel taas avaneb tagasitee.
Koduigatsus jätkuvalt istub koormana kukil.
Adud ühtäkki selgelt, sul võõrsil õnne on vähe,
kodus kuid ootamas kullaseks päevitand rukis,
virvatuledes järvele öiti eksivad tähed …
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
