Ühes raudteeäärses linnas

Minnes üle rongitee
kaotad
öösse kombinee
laotad
armuhõlmadesse
meie kogu linna öö
armusinisilmadesse
kootud kodukirju vöö
paotad
õnneukse kassiauku
pisi-pisikese pilu
paitad päiksekiirel tõuku
jaotad
südasisemise ilu
hinge üksilduse lummast
päästad meid
kuid hiljem kummast
sinust loome aariaid oode
sest kes hülgas öösse riideid
jättes hõljeks üle soode
kes meid võttis läbi õhu
või kes andis elu mõtte
ennast sinuks igatseda
igast armastusest kätte
ihaldada sinu ihu
silmad samaks salatseda

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: