Üle kitsukese Lämmijärve Venemaa poolt …
Üle kitsukese Lämmijärve Venemaa poolt
Mu koduaknais peegeldumas loojuv päike
Õrn uduviir, veripunane kiir, niivõrd lähedal piir
Läbi laintemüha ei kuule vihisemas surmanoolt
Ei aima šrapnelli teekonda, ei käike.
Ent linnud kuulevad, need ehmunud hinged
Katki jätnud rõõmsa sädina, laul äkki vaikinud
Kas ka siin varsti vaid laipadega kaetud maa
Mürskudest segipaisatud järveäärne saab?
Üksnes kajakad karjuvad: “Minge siit, minge!”
Kilekottidesse pakitud emade pojad
Kevadvete asemel voolamas verised ojad
Külmutusautodesse topitud surnukehad
Oh julm isake tsaar, kas tõesti seda tahad
Mõlemal pool kallast tühjaks jäävad ju kojad!
Elamata jäävad elud, täitumata unistused
Kõigil, kes eemalt näevad, hinges kannatused
Südame rusudesse peidetud kõik mida nähti
Viimsed hingetõmbed veres ja mudas mis tehti
Kesk lõhkevaid mürske karjete lõppemised
Enam justkui polegi valu kuid hetkegi ei talu
Liiga kibe on emade nutt, poegadel lõppenud rutt
Lastel oodata ei ole isa karvast head-ööd-musi
Tontlikul maastikul varje heitmas üksikuid tühje maju
Tummaks jäänud nad ise, teiste tunnetest ei küsi.
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
