Unelmate paik

Saabub õhtu, päike loojub silmapiiri taha.
Kuma tulipunase, jätab endast maha.
Laine vaikselt randa loksub, unine on meri.
Taevakaar lööb üleni, punaseks kui veri.

Kirjeldada seda ilu sõnades ei saa.
Kaugel metsatuka taga, kokku saavad taevas ,maa.
Kõnnin rannal pikki tunde jalge all soe liiv.
Päike alles kirkalt loojus, möödas sellest põgus viiv.

Mõlgutan seal omi mõtteid,hinges vaikus ,rahu.
Kiired argitoimetused, siia küll ei mahu.
Vestlen vetehaldjaga, võtan aja maha.
Meri unelaulu laulab, koju minna ma ei taha.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: