Ungru varemed

Tühjaks on jäänud need müürid,
sisse langenud keldrite laed.
Peremehena ringi hiilib
uhkeldavalt vaid Aeg.
Hoiab armsana ahelvaret,
piilub korstnasse, kükitab lävel.
Aknaaugus kraaksatab vares,
hääl laulmisest hale ja kähe.
Pole aknaid, mis takistaks Tuulel
käia külastamas Aega.
Koos nad tantsivad ballisaalis,
mida ülevalt kaunistab taevas.
Jah, tühjaks on jäänud need müürid,
kadund endiste elude helid.
Keegi ei mäleta mida,
kuidas ja milleks nad tegid.
Nad ammu on kääbasteks saanud,
tuhmund nimed on pragunend plaadil.
Müürid kõrguvad- kaunid, kuid külmad,
nii ammustest aegadest saadik…

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: