Väikelinnade kaitseks
Väikelinnade vahetu võlu
peitub vaikuses majade kohal.
Väikelinnade mõnus melanhoolia
lendub lilleklumpidest ja mururohelisest,
mis aeg-ajalt muutub elurikkuse kuningakojaks.
Viilkatusega eramajad,
üksteisest sündsas kauguses,
mäletavad haralisi teleriantenne, teavad ka satitaldrikuid,
ajaviiteks nüüd altkulmu piidlevad renoveeritud ja uusi maju,
ikka selle „noorus-on-hukas“- pilguga.
Väikelinnade puuderivi on kui elujoon –
õblukestest vitsakestest väärikate põlispuudeni.
Need õige vanad, veidi kägisevad puud seal kirikupargis
oma ammuste aastaringide vahel mäletavad aega,
ümberringi kui kõik oli lage ja unistus jumalakojast
korjanduskarpide täitudes selgeid piirjooni saama hakkas.
Suured teod ei nõua suuri linnu.
Aeg väikelinnas kulgeb vaikselt, omamoodi,
mis eemalt vaatajale tundub justkui paigalseis,
kuid ajamuster, kohapeal mis loodi,
on rõõmu, pisaraid ja elujõudu täis.
Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht:
