Vajalik

Vahel vajame vaikust ja üksindust,
et saaks kaevuda mõtete maailma.
Vaid seal saad lubada eraldatust,
kus ei uudista ainsatki salasilma.

Meid ahistab kohati ümbritsev müra,
koormavaks osutub kiirus ning aeg.
Seepärast vaikust ka himustab süda,
et närv ei köeks ega pulbitseks raev.

Istudes rannal, kaugusse vaatad,
tunned, kuis heitlik meel saab rahu.
Seal võimalik vaevusi eemale saata,
hinges siis päike, ei tilkagi sadu.

Vaikuses peitumas aeg-ajalt jõud,
mis eluteel edasi sammuda laseb.
Ei ole siis vajalik kaaslaste nõu,
iseendaga olek ju puhuti parem …

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: