Väreleb kraavivees …

Väreleb kraavivees vallatu valgushelk
ruttava rongi tulede vihus.
Hüpleb ja helgib sääl
Valguse vennike, kraavikallaste pihus.

Valgus kaob. Rongirataste hääl
vaid kaigub veel lahkudes.
Kajab kraavikallaste pääl
heli kümnetes tahkudes.

Ootab siis vagusi, mil tuleb järgmine
valguslaik veesilma hängima.
Näe, juba tuligi, vaataja silmist sealt
veevõluvalgusse mängima.

Luuletust inspireeris kirjutama see kaunis koht: